Cookies đŸȘ

This site uses cookies that need consent.

Viiu Varik

Olin parasjagu Ă”mblemas ĂŒhte tööd, kuhu kasutasin ca 400 m kangariba. Tegelesin seetĂ”ttu palju oma varude sĂŒgavamate kihtidega, panin kokku lugematul hulgal eri kangaid. Leidsin teiste hulgast ĂŒhe erkkollase sitsitĂŒki. Siin alloleval pildil on ta kohe teiste peal nĂ€ha.

PĂ€rit on see tĂŒkike ei lĂ€hemalt ega kaugemalt kui Kanadast. Aasta oli siis umbes 1989-1992, kui minu muretusse nĂ”ukogude-meelsesse lapsepĂ”lve hakkas imbuma teadmine, et kunagi varem on asjad olnud hoopis teistmoodi, et onu Lenin ei olnudki nii aus ja ĂŒllas, nagu lasteaias vĂ”i oktoobrilaste kogunemisel rÀÀgiti. Uued tuuled olid puhumas, maailm oli muutunud vabamaks ja avatumaks. Minu jaoks jĂ€rsku, mu vanemate ja teiste jaoks, kes mĂ€letasid ning teadsid, aga justkui pikaajalise taaga kergendusena, ilmusid meie eludesse mĂŒstilised inimesed- vĂ€liseestlased. Selleks, et saada aru, kes nad on ja kus nad siiani olid, pidin mĂ”istma Eesti ajalugu. Jah, ma olin ka nĂ€inud tĂ€di Maimu ja onu Valdeku Kanadast saadetud jĂ”ulukaarte ning kirju, aga nĂŒĂŒd Ă€kki olid nad siin, pĂ€riselt meie ees, ja kogu nende loo traagika sai selgeks ka minusugusele vĂ€ikesele lapsele.

Saaremaa lÀÀnerannikule omaselt pĂ”genes ka meie perest 1994-44.a paadiga Rootsi enamus noori, kokku 4 minu vanaema ja vanaisa venda, palju naabreid ja kaugemalt sugulasi. Neist mitmed jĂ€id elama Rootsi ja vĂ€ljaandmise hirmus katkestasid kodustega suhtluse. Naabertalust Pihlikust pĂ€rit sugulased, Ă”de-venda Maimu ja Valdek jĂ”udsid aga vĂ€lja Kanadasse ning hoidsid siinsetega sidet kuni surmani. Maimu kahjuks enam oma tervise tĂ”ttu enne Eestisse tagasi ei saanud kui urnis ja on maetud Kihelkonna kalmistule. Valdek kĂ€is siin mitmeid kordi. Algul jagas lastele Juicy Fruit nĂ€tsu, hiljem luges mulle kui noorele neiule sĂ”nad peale, et ikka mehele lĂ€heksin ja kodus elu jĂ€tkaksin. KĂ”ige lĂ€hedasemaks sai aga mulle Maimu tĂŒtar Viiu. Kasvas ta ranges eesti kodus- kĂ”ige Ă”udsem film oli ta jaoks „Helisev muusika“, sest emaga kĂ€isid nad seda lugematu arv kordi kinos vaatamas nĂ€itena sellest, millised peavad ĂŒhed head lapsed olema. Oma loomult aga pigem boheem, andekas kontrabassimĂ€ngija sĂŒmfooniaorkestrites, reisi- ja seiklushimuline, ĂŒliavatud suhtlemisega. Ta rÀÀkis meile, lastele, pĂ”nevaid lugusid oma reisidest, nĂ€iteks prussakaid tĂ€is Ukraina hotellist. Ta oskas imeliselt sketĆĄida ehk visandlikult karrikatuure joonistada. Ta alati kannustas mindki pĂŒĂŒdlema kaunite kunstide, loomingu poole.

Algul kĂ€is ta siin ĂŒksi, siis aga ĂŒhel hetkel abiellus ja sĂŒndis poeg Heiki, kelle nimi on pandud mu tĂ€dimehe jĂ€rgi. Raha ei olnud tal kunagi, aga hing laulis sees ja sĂŒda hĂ”iskas rÔÔmust.

Kui Viiut just siin ei olnud, meeldis talle vĂ€ga saata meile pakke. Reeglina oli seal kasutatud riideid ja imelikke toiduaineid, nĂ€iteks maapĂ€hklivĂ”id, rosinaid, kuivatatud banaane vĂ”i vahtrasiirupit. PĂ€ris palju saatis ta ka puuvillaseid, aga meie mĂ”istes ĂŒlieluilusaid kangaid. Et meie peres suuri Ă”mblejaid polnud, jĂ€id need kĂ”ik ĂŒhte pappkasti hoiule. Ajapikku said neist minu ja Ă”e esimeste katsetuste materjal- nukuvoodiriided, seljakott, pluus, kĂ”ik meie Ă”mblemise koolitööd on tehtud kanada kangastest. Kui algas mu lapitööperiood, kasutasin neid juppe ka oma töödes, kuni siis praeguse ajani, kevadeni 2019. See vĂ€ike kollane riba on viimane, mis Viiu saadetistest on alles ja leiab rakenduse ĂŒhes uhkes tekis.

Sellega justkui sulgub mingi osa minu lapsepĂ”lvest ja meie pere loost. Maimu, Valdek ja Viiu on kĂ”ik ammu juba inglid taevas. Kui vanade minek oli mĂ”nes mĂ”ttes loomulik, siis Viiu hukkus 1997. aastal vaid 41a vanusena traagiliselt kiirteel, ĂŒks rekajuht jĂ€i roolis magama, kaldus teeserva ning sĂ”itis ĂŒle Viiu autost, millel ta parajasti vahetas purunenud rehvi. Imekombel pÀÀses tagaistmel olnud pisike Heiki, kes nĂŒĂŒdseks on suur mees, aga kellega meie perel kahjuks side on katkenud. Olen vĂ€ga tĂ€nulik, et Viiu minu elus oli, Ă”petas hetkes elamise oskust ning julgustas unistusi pĂŒĂŒdma. MĂ”nes mĂ”ttes on vĂ€ga sĂŒmboolne, et tema kingitud kangariba saab tĂ€na osaks minu loomingust ja lapitööunistusest.