Kahe suure venna väike õde Ella oli suvel aastaseks saamas. Sünni puhul sai ta oma vanavanematelt kingiks raha, et ema-isa ostaksid talle selle eest midagi erilist. Vanematel tekkis mõte, et see eriline asi võiks olla üks suur lapitekk, mida ta saaks oma voodil päevatekina kasutada. Ella suurtel vendadel olid juba sellised ja nad olid väga rahul.

Ema Viiu-Marie kirjeldas teki tellimisel pere pesamuna päris värvikalt: praegune Ella on üks väga hakkaja tüdruk, hoogne ja rõõmus ja jõuline. Kihutab mööda maja ringi vendadest jäänud pealeistutava autoga, ehitab poistega legodest asju ja ronib igal pool võimalikult kõrgel. Erinevalt poistest armastab ta oma kaisuloomi nunnutada, aga nukud on siiani kõik mänguasjakastis igavlemas. Kokkuvõttes paistab ta praegu 1-aastaseks saanuna kasvavat pigem metsikuvõitu plikaks, kui õrnaks neiuks. Sellepärast tundub mulle, et tema tekk võiks olla tugevamate värvidega, ei midagi pastelset või väga roosat.

Sellele väikesele marakratile valisime koos emaga välja ühe hästi elurõõmsa mustri ning värvidki ei hiilga just tagasihoidlikkusega! Neljas suuruses ruudud siin on kõik erinevad, kordumatud.

Toredad emotsioonid teki kättesaamisest ema Viiu-Marie poolt: Ilmselgelt armus Ella oma tekki ühe hetkega ära! Ta rullis ja sahmerdas sellega mööda põrandat ja küsis kassikeste kohta muudkui oma põhiküsimust "see on?".

Siis võtsime teki magamistuppa endaga kaasa ja Ella korraldas, et seekordne enne uinumist raamatuvaatamine toimugu kohe tema uue teki peal.

Selline tore koostöö siis taaskord! Põnev on näha, kui palju vastab praegune kirjeldus Ellast tema olemusele näiteks kümne aasta pärast ja kuidas see siis tekiga kokku läheb! Seniks aitäh tellimast, ilusat kasvamist ja palju unustamatuid hetki selle vigurivändaga!