Iga tekstiiliga tegeleja jaoks on kangas miskit püha- see on meie suhtluskanal, mille abil väljendame end maailmale. Kaubandus on meil imeilusaid materjale täis, ole ainult mees välja valima! Järjest enam on aga meile teada ka selle valdkonna tööstuse koledad tagamaad- naturaalsete materjalide tootmine muutub maailmas üha keerukamaks ja kallimaks, ületootmine ja raiskamine toimub igapäevaselt, kohati on sellest saanud pigem keemia- kui tekstiilitööstus kusagil arengumaades, kus loodushoid pole teema. Selles valguses mõtlen vahel, kuidas saan mina keskmisest sagedasema kangaostjana hääletada jalgadega, olla vastutustundlikum?

Lapitöö on õnneks selle poolest üks väga tänuväärne tehnika, et kokkuhoidlikkus ja austus tekstiili suhtes on tema põhiolemus. Hakati ju kunagi sajandeid tagasi esmalt lappima katkiseid kohti rõivastes, siis kokku õmblema vanu riideräbalaid, alles siis jõuti mustrite ja nn sihiliku kangalõikumiseni. Kuid ka tänapäeval, kus lapitöö on pigem kunst kui hädavajadus, on austus tekstiili kui tooraine vastu siiski osana DNAst täiesti säilinud. Mullegi lapitöö algtõdesid õpetanud Marja Matiiseni kreedo on mu meelest geniaalne: "Olen lapiusku. Usun, et lapitöösse õmmeldud kangad on pääsenud paradiisi." Kirjutan sellele alla!

95% juhtudest kasutan oma töös puuvillaseid kangaid, sest mis on ihu lähedal, võiks olla võimalikult naturaalne. Muud tehisvärki satub sisse erandjuhtudel- näiteks segakangastes (a la 60% puuvill, 40% polüester) või siis, kui mul on kindlasti vaja mingit kindlat värvi, aga puuvillast varianti saada pole. Vähesel määral tuleb ette ka linase kasutust, kuid olen üldiselt end piiritlenud puuvillaga, et mitte tekitada omale koju liiga paljude erinevate materjalide kangaladusid.

Ühe kena kirju teki sisse, mis peabki taotluslikult tulema välja nagu segasummasuvila, võib minna 20-30 erinevat kangast või rohkemgi. Sellise valiku kokkusaamiseks jääb uut kangast müüva kaubandusvõrgu võimalustest väheks. Mõeldes ka ülalpoolkirjutatule, külastan aeg-ajalt kaltsukaid. Võib ju mõelda, et vana materjali uue teki sisse panek ei tundu õige tegu, kaltsukate maine ei pruugi olla hea jne. Tegelikult aga on ju selge, et teise ringi poodidesse jõuab selline tekstiil, mis on juba tõestanud oma head kvaliteeti- kui see peale esmast eluringi ikka värske ja kvaliteetne välja näeb, siis ei juhtu ka järgmisel ringil suure tõenäosusega midagi, uue kauba puhul see garantii nii kindel pole. Vähemtähtis ei ole minu jaoks ka aspekt, millest on järjest valjemini rääkinud Reet Aus- kasutatud tekstiilides ei ole enam sees neid kemikaale, millega töödeldakse ostukõlblikuks uued materjalid, need on sealt lihtsalt välja pestud.

On ikka päris uskumatu, kui lühinägelikeks ja keskkonnavaenulikeks tegevusteks on inimene võimeline, et müüa teisele inimesele riiet! Seetõttu, kui näen kaltsukas selgete värvidega, tugevat ja nagu uuena näivat kangatükki, on mul sellest ikka väga raske ostu sooritamata mööda minna. Tahan uskuda, et olen sel viisil osa Marja missioonist ja päästan nii tublisid tekstiile lapiparadiisi. Ja kui käin kangapoodides, siis enne iga ostu sooritamist mõtlen enne, kas ma muudmoodi ei saaks hakkama. Vahel on uut kangast ikka vaja ka- eriti tekkide vormistamiseks, sest kaltsukates ei ole reeglina nii suuri tükke, mida panna tekile voodriks. Ja puuvillased materjalid ei ole õnneks isegi uuena need kõige hullemad.

On muidugi veel teid, kuidas kangad minuni jõuavad- inimesed toovad neid näiteks ise. Kes teeb remonti, kes tuulutab kappe, kes enam ei õmble, kellel ema enam ei õmble- olete väga tublid, et ei viska seda väärt kraami lihtsalt ära, vaid annate sellele uue võimaluse! Samuti jõuab aeg-ajalt siia tööstuste jääke. Need on tihti erikujulised väljalõikejäägid ehk selline kraam, mida "upshirtib" Reet Aus. Kõik lapitehnikud on sellistele erinevatele doonoritele väga tänulikud.

Lisan siia jutu juurde ka fotod mõnedest suurematest töödest, kus olen kasutanud hästi palju erinevaid kangaid, mis on kokku kogunenud suuresti teisest ringilt ja jõudnud oma tekiparadiisi!