Vahel mõtlen, mis on parim osa lapitekkide õmblemisest? Mis on see, mis muudab selle kunsti mu jaoks nii köitvaks? See pole ju alati kõige kergem töö ehk võib osutuda näiteks füüsiliselt päris raskeks. Kui jagan teki loomise protsessi väikesteks etappideks, siis ega ma tegelikult sealt midagi vastumeelset tõesti ei leia. Ka tepingute traageldamine põlvili maas on suht talutav:)

Parimaks osaks peaksin aga klientide päringutest saadavat käivitavat jõudu. Naudin südamest protsessi, kui tuleb sisse veidi ootamatu, uudne või eriline idee, mis lööb päris alguses isegi pea tühjaks. Hakkan seda siis mõttes veeretama, nuputan ja otsin vajadusel inspiratsiooni lisaks. Üks killuke tekib siit, teine sealt. Vahel läheb aega ainult sekund, vahel mitu kuud. Aga ühel hetkel ikkagi sünnib peas selgus, konkreetne nägemus, mismoodi kõiki ette antud aspekte arvestades midagi ägedat kokku saab. Siis pole enam muud vaja, kui kiireid käsi:)

Selline huvitav "ülesanne" tuli hiljuti Evalt, kes soovis saada oma peipsiäärsesse suvilasse mu mustlastekki.... vanausuliste võtmes! Algul kohe ei osanud neis kahes rahvakillus eriti midagi ühist leidagi, aga süvenedes tekkisid pidepunktid. Nad mõlemad on elanud väga säästlikult, kokkuhoidlikult, seega teki üldkontseptsioon sobib nii ühele kui teisele. Mõlemat iseloomustab teatav konservatiivsus, traditsioonide väärtustamine. Vanausuliste värvid on küpsemad, kuldsemad, sügavamad. Eva andis spikriks ette ka pildi toa vaipadest.

Ja nii sündiski selline kihvt tekk, nagu pildil näha. Lisan siia ka vaibad ja foto originaal-mustlastekist, mis on tegelikult ka veel saadaval.

Kui midagi üldse lapitekimestrina soovida, siis just selliseid põnevate ideedega kliente:) Aitäh, Eva!