Värviline?

No peaks olema! Ei tahaks enam sellega alt minna, et ei ole.

Mõned aastad tagasi oli Magasiait Oü poel klient Ukrainast, kes tahtis saada hästi kirjusid ja värvilisi lapitekke. Kokku oli vaja vist 7 tekki. Tegin esimesed 2 valmis, üks oli roosa-laimirohelisega, teine vist sinistes toonides- täpselt enam ei mäletagi. Ainult see tunne on meeles, et omaarust sai värvidega hirmsasti pingutatud!

Millegipärast ei olnud mul lihtne teha kirjut asja. Saatsime need tekid ära. Sobisid küll, aga rohkem ei tahetud, sest esimesed kaks „ei olnud piisavalt värvilised“. Ka hiljem on mul olnud kogemusi, et slaavi veri, see tahab saada ikka väga julgeid, rõõmsaid, energilisi värvikombinatsioone, mida soomeugrilik temperament alati ei kannatagi välja.

Ühel päeval otsustasin näpistada veidi aega tellimustööde vahel ning „teha rahu“ selle kunagise etteheitega, et mu tekid ei oska vajadusel olla piisavalt värvilised. Teate, kuidas selline paabulind tekib? Kui neid motiive, mida tekil näete, peaks ükshaaval õmblema, siis oleks see üks hullumeelne ettevõtmine. Mul aga on olemas oma varasalv, kuhu aja jooksul on tekkinud arvestatav hulk blokke. Reeglina õmblen iga teki jaoks mõne detaili rohkem, kui just parasjagu vaja. Vahel on hea, kui on suurem valik, või juhtub midagi õmblemise käigus, näiteks triikraud rikub mõne bloki... siis on hea, kui asendus kohe omast käest võtta. Aga enamusel juhtudel ei lähe seda asendust vaja. Või jääb kusagilt mingi ääristusriba tükk üle. Või eeldab muster sellist lõikamist, et tekivad ilusad jäägid. Kui põhimõtteliselt on 2 erinevat kangast juba omavahel kokku aetud, siis on neist saanud blokk, millel on väärtus ja need tükid rändavad järjekindlalt varasalve.

Nüüd hakkas neid saama juba palju. Sorteerisin need kaheks: valgel põhjal ja ilma valgeta blokid ning võtsin neist ette viimase hunniku. See oli mõnus mäng värvidega, ja samas ka emotsionaalne taaskohtumine vanade sõpradega. Enamuse tööde puhul mäletad ju selgelt, kellele ja mis puhul see tekk tehtud sai. Kõige vanemad jupid, uskumatu, on päris ajast, kui käisin Marja Matiiseni lapikursustel, aasta oli siis 2005. Aga võibolla on Janne teki roheline blokk isegi vanem? Igal juhul on siin elav tõestus sellest, et ma tõesti ei viska kangajuppe ära, küll nad lõpuks kõik oma koha leiavad:) Uusimad peaksid olema lillad ribad Helje tekist sellest suvest. Siia vahele jääb aga 13 aastat, ilus osa mu elust! Ühtekokku suutsin tuvastada vähemalt 28 tekki, ühe padja ja ühed pajalapid.

Siin on kindlasti olemas Mirjami tähed, Birgiti ja Merle nurmenukud, Annelyja 
Enri Tiitson pruun-rohelised, Erna elutöö, Olga oranzid tiivikud, Sirli vanaema sügisemotiivid, Thea punase ja halli kombinatsioonid, Viive talutekitähed, Kipi Talu Külalistemaja Marta-Lovise puhkemaja punased, Marje kirjud ruudud, üks muhulane, Hele sirelililla, Ulvi roheline nurk. Lisaks hulk näituse- ja laadatöid, mille omanikke ma nii hästi ei tunne.

Pean ütlema, et kui teki valmis sain ja laiali laotasin, siis hakkasid käed värisema... mälestused, emotsioonid olid kõik kohal. Ja lisaks tõusis vererõhk juba pelgalt selle värvidemängu vaatamisest. Tõesti, kui sul on uimane olemine, siis kohvi asemel päriselt ka aitab see, kui seda tekki natuke jälgida. Usun, et see on päris kirju ja värviline?