Postitus sellest ajast 2020. aasta kevadel, kui Saaremaa oli koroona tõttu lukku pandud.
Teada asi, et praegu naabrinaistel külas käia õieti ei tohi. Siiski tegin täna asja küla teise otsa, Saaremaa Kadakasiirupi emanda Liisi Kuivjõgi juurde Orbu tallu. Leppisime kokku väikese siirupidiili ja muljetasime praegusest olukorrast. Tavaliselt me aprillis juba võtame vastu Leedrit külastavaid gruppe. Mina tutvustan küla, peale jalutuskäiku või bussiringi maandume Orbul, kus Liisi räägib kadakasiirupi valmistamisest, annab kõiki 16 erinevat toodet ka maitsta ja kaasa osta ning Liisi ema Maret tutvustab oma imelist aeda. Tänavu aga, tee mis sa tahad, turiste sa oma õue peale veel ei saa, sest saar on lukus. Nii on praegu see aeg, kus me ise külastame oma kodu ümbrust nagu turistid- meil on südamest aega ringi vaadata, imetleda ja imestada, millise peavõidu oleme omale kodukohaloteriis tõmmanud! Et oleme osanud siia sündida, tulla, jääda, panna siia oma hinge ja head soovid. Tavaliselt, külalistega tegutsedes, on pilk teine ja alati ei ole mahti oma sisemist aega aeglustada, korvame seda nüüd täiega.
Ja kui juba Orbu õue peal jutustamiseks läks, sai ka üks tekiklõps tehtud. See ruudutekk läks täna ühele Kuressaare prouale, kes kinkis mulle talvel terve oma keldriboksitäie sitsivarusid. Tavaliselt ma sellises olukorras ei taha inimestele võlgu jääda ja tulen lahkeile kinkijatele kohe omapoolse kotikese "millegi heaga" vastu, seekord aga oli teki soov kindel. Midagi hästi-hästi lihtsat, punast. Nüüd, kus koroona keris ajavedrul hetkega mitu vinti maha, sain lõpuks ka võla kaelast:)
