Paljud käsitöölised kasutavad muhu mustreid, omamata selle saarega otseseid seoseid. Mis seal salata- pole ma isegi patust puhas! Kusagil 2008-2010.a armusin ülepeakaela musta ja oranzi kombinatsiooni ning sündisid kolm "munukest". Enda vabanduseks pean ütlema, et mul on ämm täitsa puhastverd muhulane. Mu mees veetis kõik lapsepõlve vabad hetked Piiril vanaema Selma juures, kes veel 94 aasta vanuselt võttis kätte ja hakkas sokke kuduma. Ja tean ka kindlasti seda, et neist tekkidest kaks suuremat asuvadki reaalselt Muhus- üks läks kingituseks Ivole, kui ta esines meil Leedris 2009.a heategevuskontserdil küüni ehituse toetamiseks.
Teine osteti soolaleivakingiks perele, kes oli just Muhus oma elamise valmis saanud.
Kolmanda, selle väiksema teki kohta ma nii täpselt ei tea, aga kahtlustan, et see ehib ühte suvilat siinsamas Lümanda kandis.
Tahtsin aga tegelikult kirjutada nende tekkide mustritest. Need ei ole autentsed, selles mõttes, et ma pole neid leidnud kusagilt muuseumist, vanadelt vaipadelt või muhu kampsunitelt. Ma austan väga kõike ajaloolist, võime eestlastena olla oma esivanemate pärandi üle südamest uhked. Aga ma pelgan seda, et vahel me piirame liialt oma fantaasiat sellega, mis kunagi on olnud. Et tunda mingi piirkonna eripära, tuleks ehk küll alustada muuseumitest ja raamatutest, teha omale selgeks kohaomased värvikombinatsioonid, põhimustrid, käsitöövõtted jne. Sealt edasi võiks aga alata lõbusam, mängulisem pool. On kindlasti kohti, kus autentsus tuleb plussiks, näiteks rahvariiete puhul, üldiselt aga on tore, kui meistrit ei hinnata ainult selle järgi, kui hästi ta mingit museaali suudab kopeerida. Hästi põnevad on tegelikult kunstnikud, kes miksivad uut ja vana, võtavad ligi mõjutusi esivanematelt ja panevad need kokku kaasaja moega, kasutavad traditsioonilist ootamatutes olukordades. Võib mõelda ka nii- mida talletatakse ERMi tekstiilikogudesse meie ajast? Kas 100 aasta pärast öeldakse, et XXI sajandi algusperioodil jäljendati peamiselt XIX sajandit või suudame hoida oma käsitööd elus, pidevalt muutuva ja arenevana? Kelle loomingus on see omapära ja värskus, mida kunagi aastate pärast tullakse muueumist avastama kui XXI sajandi algupoolt?
Neis kolmes tekis on "Muhu" eelkõige musta ja oranzi värvikooslus ja kaheksakanna motiiv. Ivo teki ja Muhu Soolo mustrid leiutasin ise, joonistades läbi kümneid eri variante ja proportsioone. Neist kolmest kõige keerukam töö on aga kahtlemata keskmisel pildil olev "Mõeldes Muhule". Võib öelda, et see on tugevate prantsuse mõjutustega, sest nägin seda mustrit tegelikult filmis "Chocolate"- teate seda küll, kus Juliette Binoche kehastab Vianne'i, kes asub koos tütrega elama ühte prantsuse väikelinna ja avab seal šokolaadipoe ja paneb kohaliku elu kihama. Selle poe põranda parkett jäi mulle hetkega silma, joonistasin ta mälu järgi üles ning leidsin, et see sobiks hästi kasutada muhu võtmes! Ilmselt XIX sajandil ei oleks selline asi hästi juhtuda saanud, et mõne prantsuse põrandaparketimeistri looming leiab kasutamist Eestis, tänapäeval aga küll:)