See kuninglik, meistri proovikiviks sobiv muster oli mul juba tükk aega meeles mõlkunud enne, kui ta lõpuks ette otsustasin võtta. Elasime tollal Tallinnas, olin just "dekreeti" jäänud ning aega vabalt käes, õige hetk alustamiseks oli käes. 

Asusin vapralt kangapoode inventeerima, sõeludes ikka Tartu maantee, Kadaka tee ja nende vahele jäävate müügikohtade vahet. Teadsin umbes, milliseid värve tahan saada: kuldset, beezi ja halli, kuid kaubandus pakkus üsna vähe valikuid. Õigemini neid ikka oli, kuid vähemalt viiel korral, kui tundus, et nüüd leidsin mõne otsitud tooni, selgus kodus siiski, et no ei sobi see uus kangas lihtsalt nendega, mis olid juba niiöelda lukku pandud. Milline jama palavatel kevadpäevadel suure kõhuga rasedale! Kuid ma ei soostunud minema kompromissidele. Kui alusvärvid olid lõpuks siiski koos, asusin tööle, et paralleelset otsida poodidest veel ühte halli.

Muster "Double wedding ring" ehk eestikeeli topelt abielusõrmus, on päris nõudlik, koosnedes tohutul hulgal kaarõmblustest ning andmata võimalust kiirtehnikate kasutamiseks. Seega, kõik need pöidlaotsasuurused tükikesed olen šablooni abil välja lõiganud ja ühendanud ükshaaval. Töö oli väga aeganõudev ning edenes aeglaselt, kuid oli väga nauditav juba hetkest, mil kaarte jupid said omavahel kokku õmmeldud- mulle meeldis värvide kombinatsioon väga.

Enne Saaremaale sünnitama tulekut õnnestus mul lõpuks ka õige hall kusagilt poest leida, ning ma sain alustada mustriosa viimistlemist. Viimased tähed õmblesin aplikatsioonidena peale, sest mustri loogika ei võimaldanud neid muudmoodi selle teki sisse saada. Et nii põhjalik töö nõuab ka väärilist raamistust, tegin talle äärde 1 x1 cm ruudukestest seminoolriba. Selleks ajaks olimegi juba Saaremaale kolinud. Suure kõhu tõttu ei olnud ma enam võimeline maas roomama ning panin teki seetõttu kokku Lümanda kooli käsitööklassis õmblustöölaual. Viimased traageldused tegin veel 27. juuli õhtul- see on nii täpselt meeles, sest öösel otsustas Kristi tulema hakata ja hommikul me talle tere ütlesimegi.

Peale mõningast kohanemist uue elurütmiga lõpetasin ka teki õmblemise mitmepäevase teppimisfinaaliga. Siis veel traagelniidid välja ja- oligi järsku see suur töö valmis! Vaatasin seda märkimisväärse austusega iseenda vastu, ja korraga tundsin väsimust. Minu energia oli läinud õmblemisele, tulemuse nautimiseks kippus seda nappima. Kuigi tegin ta oma Saaremaa-voodile, kasutasin seda alguses vaid korra, kui külalised käisid, pärast isegi mitte nende tõttu.

Pisike ime juhtus aga 2007.a jõulude eel. Lümandas korraldati kohalike meistrite laat, millest minagi osa võtsin. Oma müügikoha kaunistamiseks ja tähelepanu tõmbamiseks otsustasin kõneksoleva teki seinale riputada. Ei jõudnud seda aga veel õieti kotist väljagi võtta, kui üks uudistajatest, Signe, selle "oma asja" ära tundis. Tema ostusoov tuli mulle päris ootamatult, kuid oli nii selgelt näha, kuidas üks oli justkui teisele loodud ning ka mul endal tekkis mingis mõttes vabanemise tunne, nii et olin müügiga päri.

Kokkuvõttes olen õnnelik, et sellise "teose" siis ilma lõin ning et see leidis endale toreda kodu.