Nüüd siis juhtus esimest korda nii, et olin külaline pulmas, kus noorpaar sai kingituseks mu lapiteki. Teisiga on meil parajasti nii palju vanusevahet, et ega me vist koos Lümanda koolis jõudnudki käia, kui siis ainult nii et ma olin juba suur ja tema esimestes klassides. Hakkasime rohkem kokku puutuma mu vallas töötamise ajal, kui Teisist sai noorte eestvedaja. Ühel hetkel kolis ta meie naabriks, siis käisime päris tihedalt peredega läbi ja saime teineteist hästi tundma.

Imetlen Teisi oskust olla igas hetkes kohal, samavõrra hea on ta huumorisoon. Nende kahe omaduse kombinatsioonis tekib temaga pidevalt ootamatuid, lõbusaid, üllatuslikke ja unustamatuid olukordi, näiteks naabri-Margitile ööviiuli tegemine, pannkoogi-sünnipäevaõhtu või Öudselt Hea Bändi esinemised, eriti aga veel öödeni kestnud proovid.

Aga spontaansusega täpselt samavõrra on temas ka sügavust- hoolivust oma laste, lähedaste ja sõprade suhtes, oskust tunda ära elu päris väärtused, teha elus suuri valikuid ja neid ka elu viia.

Ja nüüd oli käes hetk, kus Teisi oli abiellumas oma setust kallima Andresega ning ta kõige lähedasem perekond soovis sel puhul pulmakingiks tellida lapitekki. Aega oli enam kui küll, lausa pool aastat. Aga asja see kergemaks ei teinud! Vahel on nii, et kui tunned inimest päris lähedalt, ei oska enam eristada suurt pilti väikesest. Tahad panna ühele lõuendile kokku kõik emotsioonid ja nüansid, oma soovid ja mõtted. Nii kaua, kui sain, "munesin" idee otsinguil. Kui veel kuu aega oli jäänud, tuli hakata otsustama. Tellijana Teisi õde Tiina "julgustas" sellega, et ühtegi vihjet omalt poolt ei andnud😄, jättis jätkuvalt täiesti vabad käed. Noorpaari elamisest meil ühtegi pilti polnud.

Algul arvasin, et rahvuslik stiil ei ole päris see, võibolla tänapäevastesse eluruumidesse ei pruugi vanad mustrid nii hästi sobida. Otsisin siis lihtsalt lahedaid mustreid. Ühe leidsin ka, pidasin veel sõbranna- Keete Viiraga aru ja kiitsime mõtte heaks. Ostsin ära kangad... aga midagi oli ikkagi veel paigast ära, kääre ma riide sisse lüüa ei suutnud. Ostsin veel kangast mõttega, et äkki olid lihtsalt värvitoonid valed, aga ega seegi aidanud.

Kui pulmani oli jäänud veel paar nädalat, olin juba päris hädas:) Nõutuna tuulasin taaskord läbi oma ideepankasid, kui siis korraga jõudis pegasus kohale! Teades, kui uhke on Teisi oma saare ning Andres setu päritolu üle, ei saanud tegelikult rahvuslikest motiividest üle ega ümber. Suutsin aga lahendada ülesande, kuidas panna need sobituma kaasaegsesse keskkonda.

Inspiratsiooniks sai taas Piia Rand ja Eesti kirivööde raamat. Sulatasin tekile kokku pruudi ja peigmehe kodukohad. Kaheksakand on pärit meie siinsest Kihelkonna kihelkonnast. Teine motiiv, mida ma täpselt nimetada ei oskagi:), tuleb Lobotkast ehk peigmehe poolt. Südant meenutavad vahedetailid vöökirja äärtes võtsin Keila kihelkonna vöölt, kuna noored elavad igapäevaselt Suurupis. Leitud detailidest lõin ise uue vöökirja. See koosneb ca 3800 ruudust.

Taustavärvide jaoks polnud endiselt ühtki vihjet. Panin silmad kinni ja hakkasin ette kujutama, millised toonid võiksid Teisile ja Andresele sobida. Rühmitasin neid veidi, et üldmulje liiga kirju ei saaks. Lõppkokkuvõttes tundus, et tulemus tuli täitsa kena.

Oluline püant seisnes pulmas endas. Teadsin, et olen seekord ise külalisena tunnistajaks teki üleandmise hetkele. Kas pruutpaarilt tuleb üldse reaktsioone? Kas pruudil tuleb pisar silma või püüab ta lihtsalt viisakusest teha kena nägu, kui kingitust näeb:)? See sisemine pinge kuhjus nii, et kui pruudi ema kutsus mindki tekki üle andma ja nägin tegelikult Teisit juba kalkvel silmadega, hakkasid endalgi pisarad jooksma!

Aga see kõik oli väga lahe, südamlik ja naelapea pihta. Vahel jookseb mul siin kodus telekast taustaks TLC-st saade Cake Boss. Seal seisneb pool mängu ilu eritellimustortide valmistamises, põnevam osa on aga iga kord see, et meister viib ise tordi kohale, räägib sellest ja lõikab esimesed tükid lahti. Olen mänginud mõttega pakkuda sarnast teenust pulma/juubeli/muu sündmusega seotud tekkidele, kus viin kingituse ise kohale ja aitan üle anda. Sain nüüd midagi taolist kogeda ja see oli väga kihvt! Emotsioon, mis andis juurde nii kingi tegemisele kui ka kindlasti "tiivad" mulle endale.

Teate, mis on aga parim osa sellest loost! Eile saatis Teisi pildid tekist nende Suurupi kodus. Magamistoas tegid nad remondi just enne pulmi, selle stiilist ega värvidest ei olnud mul ega Tiinal õrna aimugi. Aga ausalt öeldes ei ütleks seda, kui pilte vaadata:) Isegi kardinad ja vaip, rääkimata voodist või tapeedist, oleks kõik nagu teadlikult kokku valitud.

Uhh, kokkuvõttes ütleks, et oli see vast teekond! Vahel tuleb õiget teeotsa päris visalt otsida. Seda suurem on aga äratundmisrõõm, kui see lõpuks leitud on. Palju-palju õnne veel noorpaarile, ilusaid hetki ja õnnestumisi igasse päeva! Aitäh toredatele klientidele Tiinale ja Reedale!