Mardilaat on Eesti uhkeim käsitöölaat, paljud tegijad on spetsiaalselt selle jaoks valmistunud. Ühelt poolt käiakse enda kaupa müümas, teiselt poolt vaatamas, mida huvitavat pakuvad teised ja millises suunas liiguvad käsitöömaailma trendid.

Minu Mardilaadakogemused ei ole eriti pikad. Olen üldse pigem nigel laatadelkäija, sest pole oma loomult just eriline kauplemishai. Ka ei ole suured tekid-vaibad kõige lihtsam kaup ilusa ekspositsiooni kujundamiseks ja lobedalt müümiseks, et kodunt välja tulek ära tasuks. Sel aastal plaanin ka minna ainult oma kohalikule, Lümanda väikesele jõululaadale, kus saame lastega müüa käsitöö kõrval ka omatehtud (pipar)kooke ning lihtsalt nautida oma mõnusat kogukonda.

2015.a alguses aga pakkus ERKL välja, et 2016. a Mardilaat võiks tuua fookusesse Saare- ja Muhumaa ning küsis saarlastelt, kas meil võiks selle koostöö vastu olla huvi. Loomulikult ei suutnud me öelda ei, milline suurepärane võimalus enda tutvustamiseks! Kuulun saaremaiseid käsitöölisi ühendava MTÜ KadakMari juhatusse, läksime asjaga kaasa ja jagasime ülesanded, minu tööks jäi saarlaste müügiboksi korraldamine.

Oma jah-sõna andes ma muidugi veel ei teadnud, et 2016.a novembriks olen suure kõhuga, 28 nädalat rase, vajamas abi kõigis tegemistes. Ma ei jaksanud vist astuda 10 sammugi ilma ära minestamata! Eks see mõjutas paljut. Samas, ettevalmistused kulgesid kenasti. Otsustasime, et läheme välja nn segaboksiga ehk keskendusime küll lambale, rahvuslikule tekstiilile ja kadakale, kuid nende märksõnade raames võtsime kaasa lausa ligi 30 meistri töid. Oli see ju esimene kord meil ühiselt välja minna ja oleks olnud raske eelnevalt valikut karmilt piirata- kunagi ju ei tea, mis müüb ja mis mitte. Ostsime ja otsisime kokku boksimööbli, kogusime kokku ja võtsime arvele kauba, korraldasime kogu krempli Tallinnasse vedamiseks kaubiku, koostasime töögraafiku, otsisime öömajad. Kuna mu Hermiine oli alles 1 a 9 kuune ja ma ise rase, otsustasime, et teeme sellest värgist omale perereisi- läksime kõik koos Tallinna. Indrek ja suuremad tüdrukud aitasid mind vajadusel, ülejäänud vabal ajal käisid kinos või tegid muid "linnaasju".

Mida siis laada kohta öelda? Kindlasti oli kogu see ettevõtmine tohutu kogemus. Näiteks ei tule ju esimest korda suurele laadale mineja selle peale, et transpordiks tuleks kasutada ainult kaubikut või autot, kindlasti mitte järelkäru- neljapäeva hommikul, kui kõik müüjad sisuliselt ühel ajal vedasid oma kraami Saku Suurhalli läbi ühe ukse, ei olnud võimalik selle ukse läheduses järelkäruga manööverdada! Õnneks oli Indrek kaasas ja suutis sealt ummikust kuidagi ära sõita, ma oleksin lihtsalt kohapeal hulluks läinud.

Esimesel päeval oli külastajaid üksjagu, aga mingil hetkel sain aru, et lisaks bussiga kohale tulnud soomlastele oli enamus neist teised müüjad - kolleegid teistest boksidest. Paljud ütlesid, et praegu on rahulik aeg, tipptund saabub varsti. Ja siis kui ta pidi saabuma, oli ikka suht rahulik. Ma polnud muidugi kogu aeg kohal, aga tundus, et sellist õiget "suma" ei olnud eriti palju. Ilus oli jalutada, silmailu kõikjal meeletult palju... Aga kui see kõik rahakeelde panna, siis ma ikka mõtlesin, kui paljudele osalejatele sellised suured kallid laadad päriselt ära tasuvad.

Olime oma boksiga muidugi selles mõttes ise ebaefektiivsed, et- tulime kohale Lääne-Saaremaalt, mis tähendab teistega võrreldes tohutult suuremat transpordikulu. Vajasin abilisi müügitöös ja maksin neile tublidele inimestele natuke palka. Me ei keskendunud ühele tootele, mistõttu oli lett kirju ja võibolla visuaalselt nõrk jne. Aga kui poleks meil olnud tuge projektitoetuse näol KOPist, oleksin maksnud kogu sellele käigule uhkesti peale.

Tegelikult ostmist ju oli. Need on parimad kliendid, kelle silm jääb peatuma mingil tootel sinu letilt, kes tulevad ligi ja küsivad selle kohta, tahavad kuulda lugu. Ja kunagi ei tingi hinda, sest ülehinnatud käsitööd ma Eestis veel vist näinud pole ja meistri küsitud hinda maksta on auasi. Ja kui tavaliselt minu oma tööd sellistel laatadel pigem seisvad, siis müstilisel kombel osteti sellel Mardilaadal just minu suuri asju- tekk, vaibad, ridiküll jne. See oli nii lahe!

Keeruliseks tegi olukorra seega mitte sissetulekute puudus, vaid väljaminekute kõrge tase. Saan täitsa aru korraldajatest, kes peavad küsima kõrget platsimaksu, sest hea korraldus eeldabki kulusid. Lihtsalt ilmselt sellises võtmes, nagu me läksime, sellise väljapanekuga ei ole mõtet sellisesse kohta enam minna. Võibola kunagi lähen sinna laadale jälle, siis oleks aga mõttekas minna ise, ainult omaenda tekkide ja vaipadega, ning mitterasedana, et jaksaks füüsiliselt 4 päeva kohal olla. Ja võibolla tuleb muuta ka oma lähenemisviisi- nii Mardi- kui teised kallid suurlaadad ei ole eelkõige mitte müümise-, vaid suhtluskohad. Need on messid, kus käiakse end näitamas, kus jagatakse visiitkaarte ja oodatakse klienti hiljem ühendust võtma ning vaadatakse, millega kolleegid üllatavad. Messil on prestiižne kohal olla, seal ei ole rahaliselt plussijäämine kõige olulisem.

Ja prestiiži Mardilaadal kindlasti jagub. Kuigi osad kritiseerivad, et müüjaskond vahetub liiga vähe, igal aastal on suur osa neist täpselt samad ja asuvad ka aastast aastasse samas boksis - järelikult nad on need praegused tipptegijad ja neil kas tasub see krempel ära või nad teadlikult on nõus peale maksma. Ma ei näinud seal tegelikult selliseid bokse, mis ei väärinuks oma kohalolu, pigem vastupidi, vaatamist oli palju. Kindlasti jäi huvitavaid meistreid veel ukse taha ja ei kadesta üldse korraldajaid. Ohumärk on võibolla see, et mitmed mu tuttavad ei viitsinud enam laadale tulla, kuna muutusi on liiga vähe, kõik on ju mitu korda varem samamoodi olnud... Eks need olegi keerulised valikud, mis suunas sellist laata arendada ja kuidas olla jätkuvalt atraktiivne.

Selle pika jutu lõpuks tahaks öelda, et kui oled mõelnud huvitava käsitöö ostmisele jõulupakkidesse või tahad saada ülevaadet praegusel ajal käsitöömaailmas toimuvast, siis mine ikka kindlasti Mardilaadale kohale! Kaupa jagub seal igale maitsele ja hinnatasemele, käsitöö kõrval müüakse ka toidukraami. 100% garanteeritult saad ainult eestimaist kraami ja reeglina otse meistri käest. Väiksemaid ja kaugema nurga tegijaid leiab aga jätkuvalt ka nii internetist kui kohalikelt laatadelt:)

Siin piltidel on näha meie 2016.a lett (aitäh abilistele Pillele ja Üllele ning teistele saarlastele ka!) ning tekk, mille Mardilaada tarbeks õmblesin ja mis seal ka uue omaniku leidis.