Pea 4 aastat tagasi võttis Maren minuga ühendust, kuna ta diivan kippus liialt hoogsasti kuluma. Sellele oli vaja katet ja perenaisel olid olemas ka oma kangad- mööbliriidetükid, mõned seismajäänud armsad riided. Tegin katte ruutudest ja ristkülikutest. Need on kõik õmmeldud tavameetodil omavahel kokku, aga tekitavd mõnusalt kaootilise ja traditsioonilise lapitöö mulje. Nüüdseks oli üks kangastest järgi andnud- mulle tundus, et üks seelikuriie, mis ei olegi nii intensiivseks kasutuseks mõeldud. Et aga Mareni laps nõudis jätkuvalt "seda pehmet katet" diivanile, siis äraviskamisest juttu ei olnud, tuli parandustöö ette võtta. Õnneks olid õmblusjäägid veel alles, lõikasin sealt parajaid juppe ja paikasin ära kõik selle ühe kanga ruudud-ristkülikud. Kokku sai neid 19. See töö on väga lähedane lapitöö algsele mõttele- augule pannakse paik peale ja vana riideese saab jälle kasutusse. Kuni järgmise auguni, millele tuleb omakorda paik peale jne. Puudu on ainult käsitsi nõelumine, mida tänapäeal enam.... no saaks teha küll, aga nii korrektne töö vist ei jääks kui masinaga:)

Huvitav on siinjuures, kas arvad ära, mitu meetrit niiti kulus mul 19 kujundi palistamiseks? Neist väiksemad olid 6x6 cm, suuremad 17x17 cm, enamus selle vahepeal. Õige vastus on.... 320 meetrit! ehk umbes 200 m pealmist ja 120 m alumist niiti. Sain seekord nii täpselt seda teada, sest niidirullid olid ainult 100 m ja kolme rulliga ma välja ei tulnud:)