Sada eesti naist võtsid nõuks õmmelda EV100 puhul igaüks ühe 1x1 m lapivaiba, nii et neist saab kokku 100 meetrit ilu kehastust tekstiilis! Kõik vaibad koguti kokku, ühendati omavahel ning nii läksid need näitusena rändama. Vaipade üldteemaks oli "Minu Eesti täna", iga autor sai seda oma nägemust mööda tõlgendada.

Minu töö on inspireeritud oma koduse Kihelkonna kihelkonna rahvariideseelikust. Teate küll seda musta plisseeritud seelikut, allservas kollased-punased triibud ja poogapael- mõned aastad tagasi tantsupeol tundus, et pooled naised olid neis riietes! See on kindlasti ka minu lemmikkomplekt rahvariiete hulgas. Olen kasutanud poogapaela motiivi oma töödes, õmmelnud oma tüdrukutele analoogsed seelikud puuvillasest materjalist, isegi oma pulmas kandsime neid rõivaid stiliseeritult.

Üks kord elus oleme mehega saanud kutse presidendi vastuvõtule ja ka siis ma teadsin kleidile mõeldes enamvähem kohe, mis stiilis ja mis värvikombinatsioonis see olema peaks.

Seetõttu ei olnud mul ka seekord raske värvivaliku juures otsustada- juured on need, mis tõmbavad, annavad isikupära ja eristavad!

Mustri põhimõtteks sai värvimäng tuulikute teemal. Olen saarlane ja oma senises elus kaasa aidanud ühe pukktuuliku taastamisele oma armsas Leedri külas, las see paista ka siit vaibast välja! Kui silmi kissitada ja jälgida kollaseid ja musti triipe, siis need peaksid ristumiskohtades moodustama tiivikud.
Vaipa ääristab puuvillane, õmmeldud poogapaela motiiv.