Kui palju igavam oleks praegune eesti lapihuviliste elu, kui meil poleks Vastseliina Käsitööühingut või Meieselts Meroosi ja sealseid atsakaid naisi! Nad võtavad eest vedada toredaid ühistegemisi, panevad nende alla hulga aega ja tahtmist. Kes ise tegija, oskab ka teiste panust hinnata. Eelmine ühisprojekt Lapivaip 100 tiirleb alles mööda Eestit, kui juba on valmimas uus. Seekord meenutame Balti ketti. Sajad autorid üle Baltikumi kujutavad seda sündmust tekstiilil, oma mõtteid, tundeid ja mälestusi. Tööd on kõik ühes formaadis ja lõpuks sõlmitakse need omavahel külgepidi kokku, nagu kett olema peab. Ühel hetkel läheb näitus rändama, nii et kogu ilu saab tulevikus näha nii Eestis, Lätis kui Leedus. Sain täna oma pildi valmis.

Kummaline küll, aga kuigi Balti kett oli üks tohutu maamärksündmus, ei mäleta meie perest keegi, kus täpselt sel päeval olime või mida tegime. Ema teadis ainult, et ketti me ise ei läinud. Lümandast läks üldse ainult üks või kaks bussitäit rahvast, sest reis oli pikk ja praam toona tõsiseks pudelikaelaks. Kuuldavasti osa saarlasi jäidki seetõttu hoopis hiljaks. Mul on omad mälestused, aga tagantjärgi ei suuda keegi neid kinnitada ega ka ümber lükata. Olin toona 9-aastane, suur küll, aga siiski mitte veel päris:) Nii jääb mulle see õigus, mäletada 23.augustit 1989 just nii, nagu arvan seda teadvat.

Isa viis meid Ziguliga Kipi randa, kus käidi muidu ujumas. Seal oli veel inimesi, võibolla kümmekond. Meie olime oma perest vanemate lastega, ema ja õde Jannet ei mäleta. Isa pani UKV raadio siksi katusel mängima, sealt tuli otseülekanne Toompealt. Seisime üksteise kõrvale rivisse üsna auto lähedale, et raadiot kuuleks, näoga mere, Rootsi poole. Kui tuli õige aeg, võtsime kätest. Mulle oli see väga piinlik, no kuidas sa võtad oma vennal ja tädipojal käest, ja no eriti jube oli veel, kui pidi ütlema: Vabadus! Lõputu arv kordi. Jõudsin juba mõelda, et aitab küll, nii imelik on sedasi omaette pobiseda. Lapse emotsioonid! Igal juhul, kui see mälestusekild on õige ja kõik päriselt ka nii sündis, siis oli isast ju väga kihvt meiega mere äärde sõita ja nii ikkagi suurest ettevõtmisest saarlase kombel osa saada.

Kuidas seda kõike pildile panna? No kindlasti pidi seal olema maariba ja siis palju merd. Kuigi kett ise ju eriti vee ääres ei kulgenud, siis minu oma ikkagi oli mereline. Tahtsin kujutada iseennast, toonast 9-aastast nagamanni. Leidsin hea lahenduse- just enne Balti ketti oli meil külas käinud väliseestlasest sugulane Viiu, kellest alles hiljuti siingi lehel kirjutasin. Ta oli geniaalne karikaturist. Emal oli 12.07 sünnipäev ja selgus, et meil pole selleks puhuks kaarti. Viiu kutsus mind kõrvale, käskis tuua jupi paberit ja pastaka. Ronisime tema ja kõigi teistelastega peitu mingisse autosse, ilmselt ikka isa siksi või tädimehe mossesse. Minu ülesanne oli Viiule ette lugeda kõik, kes emale õnne soovivad. Mängleva kergusega pani ta pildile kogu meie tolleaegse suvepere alates koer Kutist, kõigist inimestest (meie ja tädi Anne pere) lõpetades koduloomade ja –lindudega. Hämmastav, kuidas ta paari joonega suutis igaühe puhul edasi anda just kõige iseloomulikuma. Ka ajastu on hästi näha, minul puuvillasitsine seelik ja tädimehel ärkamisaegne pusa. Ilusti on ka peal dateering, aasta 1989. 12. juuli oli vaid loetud nädalad enne Balti ketti. See kaart oli meil siiani alles ja päästiski käesoleva projekti. Tikkisin Viiu pildi pealt iseenda kangale, ainult käte asendit muutsin veidi.

Ja tundub, et rohkemat ma midagi oma mälestusepildile ei tahakski! Taasiseseisvumine oli minu lapsepõlv, nii tore oli õmblemise ajal sinna tagasi minna. Aitäh, Vastseliina naised, et võtate ette ja tõmbate kõiki meid teisigi kaasa!