Siin fotol on jäädvustatud 2001. a juuni, mis nüüd tundub, on tõeliselt valgusaastate taha jäänud! Ma isegi ei mäleta, kuidas need mõtted kõik selles suunas liikuma olid hakanud. Olen olnud niiöelda lahtiste kätega väikesest saadik, kuid ühel hetkel võitis lapitöö kõik muu. Kui mu mehevennal Peetril oli 30. juubel tulemas ja ämm talle suvilasse voodi kavatses kinkida, oli see teki idee mul juba peas küps.

Kust tuli see tähekeste mõte, ka selle kohta puudub mälestus, kuid on see ju üks lapitöö põhimotiive, küllap see mulle kusagil lihtsalt näppu jäi.

Kangaste varumisest on meeles, et sinise sain Tallinnas keskturu juures asunud Kangadzungli restide müümise poest ja see jäi mulle pikaks ajaks lemmikvärviks; kollase aga leidsin voodilinana Kuressaarest kaltsukast. Mitte mingit plaani-kavandit ei olnud, töö läks lihtsalt käima teadmata, kuhu välja jõuda. Kaugele muidugi aga nii ei torma: tähti tegin 32 tk, see tundus meeletu, terve teki jagu kogus olevat! Tegelikult sai sellest ainult välisringi, nii et keskele tegin ajapuudusel ühe "megatähe".

Õmblusprotsess ise nägi välja nii, et panin 2 tükikest masina alla, lasin need kokku ja võtsin jala alt ära, katkestasin niidi. Huvi "kuidas jäi" oli meeletu, tõmbasin õmbluskoha lahti ja vaatlesin tehtut. Siis jälle uued tükikesed masina alla... Selle, et neid saab ka ahelas ühendada, avastasin alles järgmiste töödega! Kuigi mõõtsin ja lõikasin hoolikalt, tulid tähed ikka päris viltused. Need vead said aga kokkuõmblemisel tasandatud.

Lõppresultaadina sai tekk kena ja mis kõige tähtsam- juubilari perele see meeldis ning on kasutusel tänaseni.

Kes ära tunneb, siis siin pildil olen tõesti mina, õmblemishuviline ülikoolitudeng aastal 2001! Ei mingit digimaailma, tegu skänneritud paberfotoga:)