Olen elus õmmelnud saadu beebitekke. Tita sünd on igas peres suursündmus, mille mälestuseks on lapitekk ühtaegu nii emotsionaalne kui praktiline kingitus. Tihti olen aga tabanud end mõttelt, mis saab neist armsatest tekikestest siis, kui nende omanikud suuremaks kasvavad- kas need pakitakse kappi, lähevad järgmise õe-venna kasutusse või jäetakse kaisukaks- kas need üldse kestavad nii kaua? Täna sain toreda kinnituse, et kestavad, ja kuidas veel! Vähemalt Rebeka tekk on endiselt ta vaieldamatu lemmik, mille alla ise pugeda või mida panna oma kaisukate peale! Rebeka oli mõnenädalane, kui tekk tema juurde tuli. Täna sai ta 8, ja kõik on sellega endiselt hästi! Ja mis siis, kui oma varbad juba üle ääre paistma hakkavad, nukkudel on ikka soe ning oma armas asi lapsepõlvest koos ilusate mälestustega loob hea kodutunde. Soovin Rebekale veelkord palju õnne ja kõikide unistuste täitumist!