Kaamos on õmblemiseks igati mõnus aeg, sest välitööd on kõik suuresti tehtud. Nii ei pea süümekaid tundma, et toas istumist valides jääb äkki õues midagi olulist tegemata. Ülemäära palju ei ole ka seda, mis ajaks üldse kodunt välja. Ainus, millest võibolla puudust tunnen- päevavalgus!

Vastu sügist sai valmis üks kodus kerrakerimist soodustav väljakutse: omalaadne madratsikate Triinule. Et pere on tal suur ja istumist palju, oli selge, et tavakangast õmmeldes jääks kate liiga nõrk. Õmblused kui muust tasapinnast kõrgemad osad hakkavad pealtpoolt höördumise tõttu kiiremini kuluma, tavaline puuvillane riie üldse on ehk liiga nõrguke. Nii pole kogu suurest tööst väga kauaks rõõmu. Mööblikangas tundus jälle liiga jäik.

Nii avanes mul suurepärane võimalus tuua välja oma järjekordne varandus: ultusääred ehk need kõvad ja tugevad osad, mis uutel kangastel ääres on. Lõikan need alati 2,5-3 cm laiuselt ära ja kogun värvide kaupa kokku. Varem olen neist õmmelnud vaipu ja patju. Nüüd sai neid kasutada just õiges kohas, tiheduse tõttu ei pea nende puhul kulumist niipea kartma. Iga riba on kattes umbes 1,5-2 cm laiune. Õmblused on kõik kaetud, nii et kusagil ühtegi hargnevat kohta ei tohiks tekkida ka peale pesu, mida see kate peaks ka vabalt kannatama.