KEELTEKOHVIK / LANGUAGE CAFÉ 2020 Mõnevõrra ootamatud ja esmalt pea tühjaks löövad ülesanded on ikka kihvtid!
Mul’t telliti kohviku osalejate loosiauhinnaks lapitekk. Teostuse osas sain täiesti vabad käed, teemaks midagi, mis selle üritusega seostuks.

Kuidas siis ilmestada keelehuviliste pidupäeva? Millegipärast hüppas mul sellele ülesandele mõeldes esimesena kohe pähe sõna keelerööm.

Mulle endale on võõrkeeled alati olnud pigem lihtsad ja põnevad. Lapsena meeldis jälgida turiste, neid kuulata ja mõistatada, kust riigist nad pärit on (kontrollida sain nt autonumbri, riietel - rändurikotil oleva lipu järgi või kasvõi otse küsides). Telekast oli huvitav kuulata erinevate keelte kõla. Siiani ei saa ma hästi aru, kas tõesti on ungarlased meie sugulased! Lätlastel ja leedukatel ei tee küll siiani vahet, kuid paljude teiste keelte eristamisega ma vast palju puusse ei pane. Koolis, peab tõdema, ei saanudki päris selgeks vene keelt, kuigi õpetus algas nõukogudemaale sobivalt juba lasteaias. See on saarlaste häda – puht teoreetiliselt midagi nii keerulist naljalt külge ei hakka. Kui aga tahad pealinnas läbi lüüa, kasvõi teenindajana töötada, siis ilma hakkama ei saa! Ka Euroopas oled väga tehtud tegelane, kui suudad suhelda nii ida kui lääne poolega nende emakeeles.

Minu maailm avardus oluliselt, kui õppisin 1995/96 a peale põhikooli aasta Taanis. Alustades augustis nullist, olime seal oktoobriks võimelised teisi mõistma ning jõuluks igapäevaelus kaasa rääkima. Head õpetajad, praktiline kasutus ning enda suur tahe teeb imesid!

Ühel hetkel märkasin, et ka norra ja rootsi keelest saan lugedes päris hästi aru ja neil on väga palju ühist saksa keelega – kord kusagilt otsast alustades saab tegelikult selgeks poolte Euroopa keelte põhilised sõnatüved! Nii et see on täitsa loogiline, et peale esimese 3-4 keele omandamist on iga lisanduvaga mõnevõrra lihtsam.

Kui rangelt hinnata, oskan väga hästi inglise ja taani keeli. Lisaks olen vähem või rohkem õppinud ning ei laseks end maha müüa ka venelastele, soomlastele, sakslastele. Selle tausta pealt on loetav rootsi keel (nad lihtsalt hääldavad kõike nii keeruliselt!) ning kui norrakas räägib tiba aeglasemalt, saame vestluse peetud küll. Olin isegi ühel Saaremaa vallavanemate reisil sel kombel kolleegidele norra-eesti tõlk!

Kõik need läbi keelte tulnud avastused – kui palju uut on võimalik maailma kohta kogeda, lugeda, mõista inimeste, kultuuride, riikide kohta – seostuvad mulle sõnaga keelerööm! Panin selle emotsiooni tekile. Keeled on siin justkui röömupallid- kõik koosnevad ühtemoodi sõnadest ja grammatikast, moodustavad perekondi, kuid sisu on siiski kõigil erisugune. Mida rohkem oskad, seda suuremaks pall su jaoks muutub. Mida rohkem keeli oskad, seda rõõmukirevam saab su maailm.

Kõige keskel, alguspunktis asub muidugi armsaim ja nüansirohkeim emakeel. Ning saarlasena ei saanud kuidagi jätta tekile lisamata viidet sellele meie lemmik täpitähele!

Suur tänu, Piret meeskonnaga, et usaldasite!

Suurest uudishimust läksin täna Keeltekohvikusse ka ise kohale. Sain Taani saatkonna tüdrukutega praktiseerida veits nende emakeelt ning olin ka loosimise juures. Ja mul on tunne, et palju õigemasse koju ei oleks see tekk saanud minna, sest võitjaks osutus väike särtsakas, eesti-itaalia segaperest pärit Ida-Mari Narbona!