Ma pole kunagi osanud mõelda endast kui suurpere emast. Ega 4 last ole veel ka päris tõeliselt SUUR pere, kuigi kindlasti juppmaad on elu kirjum võrreldes ajaga, kui meil oli neid 2 või 3. Pigem mäletan hetke koosolekult vallamajas umbes 7-8 aastat tagasi, kui üks nelja tubli noore ema hüüatas- kuulge, lapsi tuleb rohkem saada! See oli vastus küsimusele, mis on elu põhiväärtused ja kuidas need võiksid meid ümbritsevas keskkonnas rohkem kajastuda. Mul oli sel hektel 2 lasteaia lõpuastmes käivat, just kergelt iseseisvumismärke näitavat tütart. Olin hiljuti alustanud nende kõrvalt tööelu ja mäletasin veel liiga värskelt kõiki igapäevaselt väikelaste emaks olemise võlusid-valusid. Signe mõttekäigule tekkis peas esimesena reaktsioon- appi, ma nii tahaksin omale ka rohkem kui kahte last! Neli oleks ilus paarisarv, aga ma ei suuda ette kujutada, et peaksin veel samapalju aastaid elust olema rase või imetav ema, elama üle sünnitused... Just hakkan ise toibuma, aga see kõik uuesti läbi teha.. Kuidas see võiks küll võimalik olla!
Elu väiksemate või suuremate lastega on väga-väga tänuväärne, kuid mitte alati puhas lust ja lillepidu. Aga kui sügavatel hetkedel mõtlesin, mis on minu panus siia maailma, mille järgi jäädakse mind kunagi mäletama, oli üks esimesi pähetulnud märksõnu „keskmisest rohkem lapsi“. Ja mitte ainult- ilmselt on tõeline õnn see, kui näed vanas eas oma järeltulijaid kandmas edasi ilusaid eluväärtusi juba järgmisele põlvkonnale... Kui see suur pilt on paigas, siis on võimalik üle elada kõik igapäevased kahtluse- ja kurnatusehetked, lasta neil väikestel tegelastel olla suunanäitajad, kasvada koos nendega.
Ja tegelikult, muidugi on neist rõõmu kordades rohkem! Tänaseks olengi tõeliseks teinud selle, millest toona vallavalitsuse koosolekul ei julenud õieti unistadagi- olen andnud elu neljale imelisele hingele! On absoluutne õnn ja lotovõit, et selleks teekonnaks on meie peres jagunud armastust, ühtehoidmist, tervist. Oluline eeldus elutöö-unistuse realiseerumiseks on täidetud😊, ees on ootamas uued väljakutsed nende inimesehakatiste oma rajale aitamisel.
Samas, lapsi saame küll oma ellu kutsuda, aga usun, et nad ikka valivad seal pilvepiiril omale ise emasid-isasid. Peale Kristi sündi nägin tihti unes, kuidas mõned pontsakad beebid rõõmsalt kuskil seal üleval hullasid ja kilkasid, justkui hüüdes- me oleme praegu siin, kohtume siis, kui olete issiga selleks valmis! Olen tänulik ja õnnelik, et me Indrekuga oleme jaksanud ning tahtud need armsad lapsed oma perre kutsuda ja et nad on tahtnud tulla.
Inimese elul võib olla igasuguseid eesmärke. Kui üks neist on seotud laste saamisega, siis soovin, et igapäevaraskused meid nende unistuste täitmise teel ei kohutaks. Et suur pilt oleks silme ees ning võiksime vanast peast oma valikute ning tehtud tegudega rahul olla.
Siin pildil on üks armas töö emalt oma la(p)stele. Tekk on õmmeldud Pille-Riini pojale, mõeldes ka tulevastele õdedele-vendadele. Tikitud sai mitte selle beebipoisi, vaid pere nimi. Ka teki idee on kantud perekonnanimest Laansalu. Teemaga kokkukäivad värvitoonid sobivad nii poistele kui tüdrukutele.
