Cookies đŸȘ

This site uses cookies that need consent.

Algaja tegija, suured ideed!

See tekk on samuti ĂŒks mu esimestest. Parasjagu mul ĂŒhtegi tööd kĂ€sil polnud, nĂ€pud aga sĂŒgelesid ning otsisin internetist huvitavaid mustreid. Komistasin rombide ehk teemantite (diamonds) otsa: need tundusid nii lihtsad ja ilusad teha. MĂ”eldud-tehtud, vaatasin enam-vĂ€hem sobiva rombi suuruse valmis ja hakkasin hooga kangaid hakkima. KĂ”igepealt lĂ”ikasin riba, sellele mĂ€rkisin diagonaalid ning lĂ”ikasin tĂŒkid lahti. Idee oli minna ĂŒhest nurgast helerohelisega teise tumeroheliseks ja sinisega vastupidi, kuid algajana oli mu kangavalik pĂ€ris vĂ€ike, nii et neid taotletud ĂŒleminekuid tegelikult ei tekkinudki.


Et ma kiirtehnikaid tollal veel ei tundnud ja ega neid tegelikult vĂ€ga kasutada poleks saanudki, siis oli vaja tĂŒkid nĂ€dalaks-paariks kusagile suurele pinnale laiali laduda. Õnneks sain kasutamiseks ĂŒhe ruumi LĂŒmanda kultuurimajas. Seal ma siis istusin ja veetsin jĂ€rgmised pĂ€evad, lappides rombe ĂŒkshaaval teineteise kĂ”rvale ja pĂŒĂŒdes tekitada mustrit, mis aga kuidagi vĂ€lja paista ei tahtnud. Ühtepidi oli reas 60, teistpidi 130 tĂŒkki- lihtne korrutus annabki tulemuseks numbri, mis jĂ€i aastateks rekordiks.


Kui detailid vĂ€lja laotud, hakkasin neid diagonaalhaaval taas kokku korjama ning kodus kokku Ă”mblema. Transpordiks oli vĂ€ike paberkarp, mida hoidsin pingsalt rattaga koju sĂ”ites kĂ€es- kotis oleks ju jupid laiali lĂ€inud. Siiski juhtus kord ka see, mis juhtuma pidi: kuna ĂŒks kĂ€si oli kinni, ĂŒritasin teisega risti ĂŒle ratta kĂ€iku vahetada ja nii ma sinna teele siruli kĂ€isin. Kehavigastused olid arvestatavad, sest kogu kukkumise vĂ€ltel keskendusin ainult sellele, et karp horisontaalis hoida! Õnneks see terveks jĂ€i ning "sajandi montaaz" vĂ”is jĂ€tkuda.


Oma ĂŒllatuseks avastasin, et olin teinud mingi arusaamatu valearvestuse ning rombidest jĂ€id jĂ€rgi piklikud siilud. Kuna aga kogu materjal oli juba suure hurraaga Ă€ra tĂŒkeldatud proovilappi Ă”mblemata, siis polnud enam panrandada midagi ja nii see jĂ€i. NĂŒĂŒd mĂ”tlen ja arvutan alati mitu korda lĂ€bi, enne kui rombe lĂ”ikama hakkan!


Kogu senikirjeldatud protsess vĂ”ttis aega umbes kuu. Nii mĂ”nedki, kes kultuurimajas mu sebimist vaatamas kĂ€isid, ilmselt ei pidanud mind tĂ€iemĂ”istuslikuks, ja eks mul lĂ”puks oli endalgi pea juba pĂ€ris paks, aga kuidas sa ikka sellist imeasja pooleli jĂ€tad. Tasub veel mainimist, et Ă”mblusmasinaks oli mul tol korral ema TĆĄaika- selline pooltoode, millel isa oli kĂ”ik detailid ise ĂŒle lihvinud, et masin ĂŒldse tööle hakkaks. RÀÀkimata sellest, et tegu oli tĂ”elise traktoriga, kuumenes ka pedaal pidevalt talumatult ĂŒle, nii et pidin Ă”mblema, kaks villast sokki paremas jalas: sussi ei saanud ju panna, sest siis oleks niigi perutava pedaali juhtimine muutunud tĂ€iesti vĂ”imatuks!


Siiski saabus kord ka see pĂ€ev, kui viimane diagonaal sai ĂŒhendatud! VĂ”ttis paar kuud, enne kui suutsin end taas koguda ning teki ka Ă€ra viimistleda. Kuigi mul olid selles rombide asemel mingid veidrad siilud ning mu esialgne idee ei realiseerunud, on nii mĂ”nigi pidanud seda tekki mu töödest kĂ”ige huvitavamaks. Kui 2005.a kevadel oli vaja Lapitööde kursuse lĂ”petajatel panna RahvaĂŒlikoolis mĂ”ningaid esemeid nĂ€itusele, siis juhendaja Marja Matiisen palus mul just selle teki tuua, nĂ€itamaks, et "inimvĂ”imetel pole piire". Kasutan seda nĂŒĂŒd kodus piknikutekina ning tunnen end tĂ”elise sangarina, et nii mahuka asjaga hakkama olen saanud!