Uskumatu, kuidas aeg lendab. Kirjutasin siia viimati pĂŒhapĂ€eval! MĂ”tlesin kunagi alguses, et ĂŒle paari pĂ€eva ei tahaks siin pausi sisse jĂ€tta, tĂ€na on aga juba reede. Mul on praegu mitu tekki korraga kĂ€sil ja lootsingi ĂŒhe neist peagi valmis saada, aga siis oli vaja lastega kĂ€ia arstil, osaleda mĂ”nedel koosolekutel ja koolitustel ja nii ta lĂ€heb. Praegu just jĂ€i kĂ”ige vĂ€iksem tegelane tuppa magama, kes on hĂ€das kolmanda hamba tulekuga ja kaheaastane vaatab vaikselt oma Lotte-saadet, masina taha veel asuda ei saa:)
MĂ”eldes veel vĂ€ikeste laste teemadele, on tĂ€na enneaegse sĂŒnni pĂ€ev. Mul on lĂ€inud rasedustega hĂ€sti, kĂ”ik oma neli kullatĂŒkki olen kandnud ajaliseks ja nad on sĂŒndinud siia ilma kenasti. Peab aga ĂŒtlema, et iga rasedusega tuli mul juurde ohutunnet ja hirmu just enneaegse sĂŒnnituse suhtes. Juba alates teisest lapsest mĂ€letan, et vaimselt oli kĂ”ige raskem aeg kusagil 22.-32. nĂ€dala paiku. Siis teadsid, et kui nĂŒĂŒd midagi juhtub ja see laps peab siia ilma sĂŒndima, siis teda kĂ€sitletakse elussĂŒnnina, ta saab isikukoodi jne, aga samas on nii suur risk, et midagi lĂ€heb valesti. Kas saaksin sellega hakkama, kas pere tuleks toime- see keerles igapĂ€evaselt peas ja tekitas rasedusega kaasnevas hormoonide virrvarris nii palju stressi. VĂ”ibolla tuleb see vanusest ja elukogemusest, aga iga lapsega muutus see hirm jĂ€rjest hĂ€irivamaks ja sai ka ĂŒheks pĂ”hjuseks, miks otsustasin, et nĂŒĂŒd on kĂ”ik ja meie pere jĂ€rgmised lapsed saavad olema meie lapselapsed. Rasedus on kindlalt maratonidistants, seda nii fĂŒĂŒsiliselt kui vaimselt, mĂ”lema poolega pead suutma sellel teekonnal hakkama saada!
Mu kĂ”ige lĂ€hem isiklik kokkupuude nende pisikeste kullateradega, kes liiga vara siia ilma otsustavad tulla, on olnud ĂŒhtede kaksikutega siit meiekandist. Nende laste emme oli nii tubli, et pidas oma 26+5 nĂ€dalal sĂŒndinud poja ja tĂŒtrekese kĂ”rvalt igapĂ€evaselt blogi, ausalt ja otse. Seda luges vist terve meie toonane vald! Ja juhtus nii, et kui kaksikud olid vist umbes nĂ€dalased, oli Tallinna korraga asja nii mul (vallavanem) kui Mardil (volikogu esimehel) ja me lĂ€ksime neid tibusid vaatama. Laste juurde me tookord muidugi ei saanud, kallistasime ema KĂ€tlinit. Hiljem kĂ€isin neil ka MustamĂ€el kĂŒlas, kui kĂ”ik lĂ€ks juba veidi paremini, siis vĂ”isid nad kaaluda umbes 1,2 kilo juba. TĂ€naseks pĂ€evaks on need kaks tegelast minu Minni lasteaiakaaslased. Iga kord, kui neid nĂ€en rÔÔmsalt ringi jooksmas, tuleb silme ette just see vaatepilt MustamĂ€elt, kuvöösides lamavatest nukukestest. Naljakas on see, et nad on tĂ€na tĂ€pselt sama nĂ€gu, nagu oli siis, ainult juukseid on nĂŒĂŒd palju rohkem! Tublid lapsed, vĂ€ga tubli pere.
Mu "tekielu" kokkupuude enneaegsetega oli aastaid tagasi. Osalesin siis heategevuslikus ettevÔtmises, mille raames Isetegija kogukond Ômbles tekikesi ITK enneaegsetele beebidele kuvööside katteks. Saatsin sinna alltoodud lingilt nÀhtavad rohekollased tööd, mis ongi nagu kaksikud- muster ja materjal sama ning vÔtab vaatama, kumb on kumb, siiski on nad aga tiba erinevad, ikka oma isikupÀraga. Huvitav, kas need vÔivad seal veel alles olla!
Kardan, et tÀnase pÀeva puhul midagi soovida neile peredele, kes praegu peavad vÔitlust oma enneaegse beebi elu ja tervise nimel vÔi kellel see teekond ei ole lÀinud nii hÀsti, oskavad ainult need, kes ise on selle kÔik lÀbi teinud. Meie teised saame lihtsalt teha teile pai ja katsuda olla kÔrval olemas. Nii oluline ja emotsionaalne teema.... Tore, et on toodud sellise eraldi pÀevaga fookusesse.