Uskumatu, kuidas aeg lendab. Kirjutasin siia viimati pühapäeval! Mõtlesin kunagi alguses, et üle paari päeva ei tahaks siin pausi sisse jätta, täna on aga juba reede. Mul on praegu mitu tekki korraga käsil ja lootsingi ühe neist peagi valmis saada, aga siis oli vaja lastega käia arstil, osaleda mõnedel koosolekutel ja koolitustel ja nii ta läheb. Praegu just jäi kõige väiksem tegelane tuppa magama, kes on hädas kolmanda hamba tulekuga ja kaheaastane vaatab vaikselt oma Lotte-saadet, masina taha veel asuda ei saa:)

Mõeldes veel väikeste laste teemadele, on täna enneaegse sünni päev. Mul on läinud rasedustega hästi, kõik oma neli kullatükki olen kandnud ajaliseks ja nad on sündinud siia ilma kenasti. Peab aga ütlema, et iga rasedusega tuli mul juurde ohutunnet ja hirmu just enneaegse sünnituse suhtes. Juba alates teisest lapsest mäletan, et vaimselt oli kõige raskem aeg kusagil 22.-32. nädala paiku. Siis teadsid, et kui nüüd midagi juhtub ja see laps peab siia ilma sündima, siis teda käsitletakse elussünnina, ta saab isikukoodi jne, aga samas on nii suur risk, et midagi läheb valesti. Kas saaksin sellega hakkama, kas pere tuleks toime- see keerles igapäevaselt peas ja tekitas rasedusega kaasnevas hormoonide virrvarris nii palju stressi. Võibolla tuleb see vanusest ja elukogemusest, aga iga lapsega muutus see hirm järjest häirivamaks ja sai ka üheks põhjuseks, miks otsustasin, et nüüd on kõik ja meie pere järgmised lapsed saavad olema meie lapselapsed. Rasedus on kindlalt maratonidistants, seda nii füüsiliselt kui vaimselt, mõlema poolega pead suutma sellel teekonnal hakkama saada!

Mu kõige lähem isiklik kokkupuude nende pisikeste kullateradega, kes liiga vara siia ilma otsustavad tulla, on olnud ühtede kaksikutega siit meiekandist. Nende laste emme oli nii tubli, et pidas oma 26+5 nädalal sündinud poja ja tütrekese kõrvalt igapäevaselt blogi, ausalt ja otse. Seda luges vist terve meie toonane vald! Ja juhtus nii, et kui kaksikud olid vist umbes nädalased, oli Tallinna korraga asja nii mul (vallavanem) kui Mardil (volikogu esimehel) ja me läksime neid tibusid vaatama. Laste juurde me tookord muidugi ei saanud, kallistasime ema Kätlinit. Hiljem käisin neil ka Mustamäel külas, kui kõik läks juba veidi paremini, siis võisid nad kaaluda umbes 1,2 kilo juba. Tänaseks päevaks on need kaks tegelast minu Minni lasteaiakaaslased. Iga kord, kui neid näen rõõmsalt ringi jooksmas, tuleb silme ette just see vaatepilt Mustamäelt, kuvöösides lamavatest nukukestest. Naljakas on see, et nad on täna täpselt sama nägu, nagu oli siis, ainult juukseid on nüüd palju rohkem! Tublid lapsed, väga tubli pere.

Mu "tekielu" kokkupuude enneaegsetega oli aastaid tagasi. Osalesin siis heategevuslikus ettevõtmises, mille raames Isetegija kogukond õmbles tekikesi ITK enneaegsetele beebidele kuvööside katteks. Saatsin sinna alltoodud lingilt nähtavad rohekollased tööd, mis ongi nagu kaksikud- muster ja materjal sama ning võtab vaatama, kumb on kumb, siiski on nad aga tiba erinevad, ikka oma isikupäraga. Huvitav, kas need võivad seal veel alles olla!

Kardan, et tänase päeva puhul midagi soovida neile peredele, kes praegu peavad võitlust oma enneaegse beebi elu ja tervise nimel või kellel see teekond ei ole läinud nii hästi, oskavad ainult need, kes ise on selle kõik läbi teinud. Meie teised saame lihtsalt teha teile pai ja katsuda olla kõrval olemas. Nii oluline ja emotsionaalne teema.... Tore, et on toodud sellise eraldi päevaga fookusesse.